Johnnie on tore isane koer, kes tuli meile algselt lihtsalt ajutiselt hoiule, kuna pererahvas oli sunnitud endisest kodust välja kolima. Mõne aja pärast aga sai koerast omanike nõusolekul turvakodu koer ja me otsime talle uut head kodu.
Algul oli Johnnie hoiukodus arglik, aga kui ära harjus, siis sai temast tõeliselt vahva koer. Juuli keskel kirjutas hoiukodu perenaine temast nii: “Johnnie kardab järske liigutusi, tema poole roomamist, käega vehkimist, igasugust erinevaid mürasi ja ka kõike, mis on võõrast käes, nt lusikat, kammi, keppi, telefoni jne. Kuid ta õppis ära suht kiiresti lamamise, käime tutvust tegemas erinevate asjadega ja hakkab harjuma juba kõigi võõraste häältega. Patsutan teda küljele, et näeks käe hea olemust. Annan käest süüa jne. Tegelemist on temaga palju ja nüüd näitab oma lõbusust juba välja. Teiste koerte peale ei ole kuri, kassid on tema sõbrad.”
Lisatud 29.08.14: Kui hoiukodu inimestel oleks võimalik, jätaksid nad ta endale, sest sellise õppivõimega ja nii viisaka käitumisega koera sellises vanuses pole nad veel kohanud. “Ta õpib väga kiiresti. On selgeks saanud lamamise, vagusi istumise, siia tulemise (väikese viivitusega ja mõtlemisajaga), läheb aeda ise ilma ketita, sõna aed on sõber. Need on ta selgeks saanud vähese ajaga. Ta on ülimalt õnnelik ja elu rõõmus koer, sooviks palju joosta, ketti ei sobi. Lisaks on tal on veel üks kihvt komme…ta räägib…noh otseses mõttes. Kui sina temaga räägid siis tema teeb vastu naljakaid hääli.”
Johnnie kolis uude kodusse 16.09.14
