Kui Äpu kliinikusse jõudis, siis öeldi meile kohe, et tema puhul pole enam midagi teha. Tema hingamine oli pinnapealne, mis oli märk tugevast kopsukahjustusest.
Nii lihtsalt me siiski alla ei andnud ja leidsime talle hoiukodu, kus üritati teda edaspidisteks kliinikuprotseduurideks üles poputada – korralik ja rammus toit, kosutav ja turgutav pasta, ravimid. Meie suureks rõõmuks tunduski, et talläheb paremaks – Äpu sõi korralikult ja pai saades lõi valju häälega nurru.
Röntgen kinnitas paraku aga vastupidist- pisikiisu kopsud olid pöördumatult kajustatud ja südame asemel oli tal vaid vormitu tomp. Kas haiguse tagajärg või kaasasündinud terviserike, ei tea.
Olime sunnitud leppima kurva paratamatusega – see pisike sattus meie juurde liiga hilja ja meil ei õnnestu teda kuidagi aidata.
Vikerkaare taga saad tagasi oma jõu ja mängulusti
Palju maitsvaid kanasüdameid sulle sinna, pisike Äpu!
Me vähemalt üritasime…
