Saime teate, et Roomassaare sadamast on leitud must spanjel, keda Kadi raadiost kuulutati, et on kadunud. Sain Printsi omanikuga ühendust ja sõit algas Roomassaare poole, et ikka kindel olla, kas on nende koer. Kuna oli öeldud, et koer on kohutavas seisus, väriseb ja on märg, kihutasin nii mis hull :). Sadamavaht võttis meid kenasti vastu ja nii astusime laeva pardale Panda. Ja oh seda taaskohtumise rõõmu – oligi nende Prints. Rõõmupisaraid jagus kõigil. Aga kuidas siis Prints koduteelt eksis? Eks ikka jälgi ajades ja nii sattus juba eakas, 10a härra keset jäätunud merd. Ja eks vanust ka juba härral ja nii see kodutee ära kadus suures tuhinas. Kas kujutate ette, Muratsist Roomassaarde üle jää ja kui jää on veel habras??? Printsil vedas, tal olid koerainglid kõrval. Ja päästeingliks osutus sadamavaht kes märkas koera. Päästetööd nägid välja nii, et visati silmusega köis vette ja Prints toimetati pardale. See oli ÕNN, et laev polnud sadamast välja liikunud ja oli veel õrn, habras jää, mis koera kandis, muidu oleks teda oodanud suur veeauk. Ja noh siis võite ise ettekujutada mis oleks võinud kõik juhtuda. Prints oli 3 päeva kadunud. Perenaine ütles, et ta oli koerale koju isegi süüa ostnud – süda tundis ette, et Prints tuleb varsti koju. Kui suuremad emotsoonid olid raugenud, kutsus sadamavaht meid ka lahkesti Panda silda. Ja oi mis kena vaade sealt avanes ja muidugi Printsi teekond oli kõik kenasti näha. Ja siis tuli aeg lahkuda laeva pardalt. Tänasime neid tublisid ja toredaid meremehi, kes meie Printsi elu päästsid. Antsin soovitused kaasa, et käige igaks juhuks loomaarsti juurest ka läbi. Nii tore oli kuulda kui perenaine helistas ja ütles et Prints on arsti poolt ülevaadatud ja terve kui purikas. Ja nüüd on härra kodus soojas ja naudib puhkust oma 3-päevasest seiklusest. Oh üks õnneliku lõppuga lugu. Printsile pikka pikka koeraelu ka meie poolt! 🙂
/Marge/