Mustika kevad

Mustika kevad

Kevad nagu kevad ikka…
Minu ja paljude minusuguste vabade hingede päralt on terve see tore kvartal koos vanade ja uute majadega, jupike mereäärt, jõekallas. Ühes neist majadest elab vana mees, keda me kutsume Papaks.Ta on natuke meie moodi. Inimestega pole tal väga vedanud, küll aga armastab ta meiesuguseid – ikka on tal meie jaoks varuks mõni toidupala ja hea sõna. Ikka leiame me tema juures peavarju ja lohutust, kui karm elu kipub liiga tegema. Tundub, et elul polegi midagi uut ja head pakkuda. Ja siis hakkab toimuma midagi kummalist… Papa juurde tulevad inimesed, nad räägivad midagi ja panevad õue üles puurid. Ooo, millised hõrgud lõhnad! Toit! Selline toit, mida ma pole enne haistnud ega maitsnud. Mitmed mu sõbrad lähevad sööma, jäävad vangistusse, ning nad viiakse ära. Õnneks mitte pahade inimeste poolt. Õnneks ei juhtu nendega midagi halba. Ma tean. Ma tunnen seda. Mina aga olen sellest hoolimata ettevaatlik, kuna minu südame all tuksuvad pisikesed südamed. Olen ülimalt ettevaatlik. Ma ju vastutan… Minust saab ema… Ei, ma ei lähe seda toitu võtma! Ei! Poen peitu…
Mõned nädalad hiljem olengi ema. Minu pisipõnnid tulevad ilmale kuurinurgas, toidan ja pesen neid ja muretsen, mis saab edasi. Mul on nälg ja ma kardan. Suure hädaga viin oma põnnid Papa juurde. Peagi tullakse ja viiakse mind koos poegadega ära. Viiakse kohta, kus on soe ja kus on alati süüa. Mina neid inimesi ei usalda, liiga palju on need kahejalgsed mulle haiget teinud. Üks silm on mul küll veel alles, see on suur õnn, aga ma mäletan hästi aega, kui mul oli neid kaks ja mu maailm oli poole avaram. Õhtuti nutan end magama, päeval püüan ennast teha väikeseks ja märkamatuks. Inimesed aga ei taha sellega leppida. Nad püüavad mulle pai teha ja räägivad sõbralikult. Vahel pakuvad maiustusi… Äkki annaks neile siiski võimaluse?
Minu lapsed on uutes kodudes, vaid Pätu on veel koos minuga. Aeg on läinud ja taas on kevad… Otsustasin, et sel kevadel on kõik teisiti. Mulle meeldib tähelepanu. Ma tahan pai. Ma puksin ja nurrun. Nüüd on mul ainult üks soov. Seda ei julge ma valjusti välja öelda, sosistan vaid vaikselt omaette. Minu unistus on saada omale päris kodu ja päris oma inimene. See soov peab ju täituma, eks? Mis sest, et minu kasukas on musta värvi, mitte ilus triibuline või punane või valge… Mis sest, et mul on vaid üks silm. Ma tean, et see silm tunneb kohe kindlasti ära minu oma inimese. Kohe, kui teda näen… (Saladuskatte all võin öelda, et mu haigele silmale tehakse varsti üks iluprotseduur smile emoticon ) Mis sest, et ma olen veidike ülekaaluline… Stress ajab ju sööma… Ma tean, et kusagil on inimene, kellele meeldin just mina, täpselt sellisena, nagu ma olen. Mina, Mustikas… Hei, minu inimene! Ma ootan sind!

Lisa kommentaar