15.11.14 saime teate Sõmeralt leitud kassipoegadest, kellel olid silmadega mured, ühel ikka päris tõsine. Tegu oli ilmselgelt hädajuhtumiga ja õnneks suudeti kiirelt leida kiisudele nii hoiukodu kui transport linna. Esmaspäeva, 17. novembri hommikul läksid kiisud arstivisiidile. Edasi saab loota, et nende käpakäik läheb vaid paremuse poole. Hoiukodu tel: 56229613.

07.01.15 kirjutab hoiukodu nii:

“”Ole hea, aeg on käes, hommikupäike ju paitab su suletud silmi…”

Aeg ärgata. Tavaline laupäev, perega, kodus. Lapsed, kohv, uudised. Facebook. Hetkega muutub kõik. Minu soojas ja turvalises kodus avaneb aken kahe pisikese karvakera maailma ja see maailm on trööstitu. Pildid kassipoegadest ei peaks olema sellised, ei tohiks. Kaks kollast karvakera sulavad halli sügisilma, emotsioonitud, aega mööda laskvad. Lootusetud. Hetkega muutub kõik.

“…Ava need ja sa näed nagu oleks sind kutsutud filmi…”

Need pisikesed on mulle. Vaid pildilt hingepõhjani nende olukorda tajudes, nende valu tundes ei olnud muud valikut kui nad sellest värvitust maailmast ära tuua, seda pilti muuta. Tean, et ma ei olnud ainuke ja vaid mõne tunni möödudes olid kaks ilusat kollast kassipoissi minu juures. Soojas ja turvaliselt. Valu aga ei kadunud…

“…Su suletud silmi…”

Üks kassipoeg oli tänavaelule ohverdanud oma silma. Et tema haavad parandada, olid mul vahendid, teadmised, oskused. Mul ei olnud julgust. Ma ei suutnud vaadata ja ma ei tahtnud vaadata, ma tundsin valu. Läks aeg, ja uskumatu, aga üsna pea leevendas tema oma olekuga hoopis minu tundmused ja vastumeele, minu süü. Tema oli kassipoeg edasi, niipalju kui ta suutis. Ja valu taandus. Meil mõlemal.

“…ja voodisse roninud kollane kass…”

Voodisse, aknalauale, kapi alla, kuhu on keelatud ja kuhu vaid mahub. Nad on igal pool ja neid oleks nagu rohkem kui kaks. Kappavate hobustega, urisevate koertega või matsutavate põrsastega samastudes. Nende maailmas on nüüd värvid: jõulutulede valgust, toataimede rohelust, minu närvide musta .

“…Las jääda see luul
De ja vu
De ja vu…”

See on kassipoegade elu. Selline peabki see olema. Nii nendel kahel, kui ka kõigil teistel loomalastel. Mõnedel veab rohkem, teiste lootus heale elule pannakse järjekorda ja ootele. Kes on hindajaks, mitte keegi. On vaid võimalused. Võimalused, mis tekivad siis, kui tuntakse ära oma. Mul ei ole nendest kahest kollasest karvakerast paremaks reklaamiks head pilti, need lihtsalt ei õnnestu,. Seepärast otsivad need kaks kodu sellesama esimese jäädvustusega, mis nad tänavalt ära päästis. Tegelikult ei olegi rohkem vaja. Võimalus tekib, kui tunned ära oma…

“Ole hea, aeg on käes…”

Loo kirjutamisel on kõrvus Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni lugu „De ja vu“

12.01.15 Kirjutab hoiukodu nii:

Tuut on üle keskmise säravate silmadega kratipoiss, kes genereerib ideid ja viib need ka kohe ellu. Tegeleb pidevalt eneseületamisega ja tõestusega, et suudab lennata, ronida, mahtuda. Nurr üle keskmise kõva, kannatus üle keskmise pikk, välimus üle keskmise punane, reaktsioon üle keskmise käbe, hääl üle keskmise hele ja taluvus laste suhtes üle keskmise kõrge- süles võib 3-aastane teda tassida vähemalt köögist elutuppa ja tagasi.
Kodu- hea, kui Tuudul oleks võimalik oma energiat kulutada õues, toas vahepeal laadimas ja suhtlemas käies.
Omanik- üle keskmise mõistev, üle keskmise suhtlejam
Tasu- üle keskmise kiindunum ja suhtlejam ja tagasi andev kaaslane ja pere liige.

Piip ja Tuut kolisid koos uude koju 09.02.15

Lisa kommentaar