Vahepealses hoiukodus Alaskaks ristitud kaunis valge kiisu, kes turavkodule tuttav juba hulk aega. Kass “tekkis” ühel päeval paar aastat tagasi Aste alevikku bussipeatusesse, istus seal ja justkui ootas ja otsis kedagi/midagi, oli segaduses olemisega. Keegi kohalikest teda omaks ei tunnistanud ega teadnud, kelle kass võiks olla. Kõik see jättis kahtluse, et kass on bussipeatusesse lihtsalt jäetud, võibolla autost välja tõstetud. Kui üks sealne hea südamega proua kassi lonkavana leidis, otsustas ta kassi koju viia ja turvakodu abiga talle uue kodu otsida. Proovisime leida ka endist omanikku, aga tulutult. Ka uut omanikku ei leidnud. Lõpuks ei raatsinud hoidja teda enam ära andagi. Siiski pole võimalik proual kassi enam pidada ja see kaunis lumivalge kasukaga kiisu otsib uut kodu.

Alaska vahepealses hoiukodus kirjeldati teda nii: “Kass ei ole enam noor, kuid sellele vaatamata on ta ilus ja väga mänguhimuline. Palli ajab taga igal ajal kui ärkvel on. Lisaks on kass väga sõbralik ja seltsiv ning ühest väiksest paist piisab, et käivitada tema täiesti töökorras nurrumootor. (Pealegi on ta väga paimaias ja nurub pidevalt paid).”

Kui Alaska ja Nurr olude sunnil teise hoiukodusse ümber asustati, oli Nurr nii solvunud, et volksas kapi otsa ja keeras uuele perenaisele otsustavalt selja. Hoiukodu perenaine kirjutab: “Alles mõne päeva pärast hakkas pead pöörama ja järjest uudishimulikumalt minu tegemisi jälgima. Nädala pärast ei pidanud enam vastu ja tuli nurrudes alla pai nõutama. Omaette olles liikus ta muidugi ka varem ruumis ringi.
Alaska seevastu on kohe kõigi suur sõber ja paitamisest ei väsi. Suur, uhke, lumivalge pikakarvalise kasukaga on ta tõeliselt kuninglik kass. Muigamisi arvame, et Nurr on tema isiklik toidumaitsja, sest alati peab ta kõigepealt Alaska kausist menüü üle kontrollima, kui oma söögi juurde asub.
Mõnikord korraldavad nad koos ka tõelisi mürgeldamismaratone. Siis ikka nii, et nende kasutuses olevad tekid-padjad on mööda ruumi laiali loobitud, mänguasjad vedelevad veekausis või kassikempsus. Eks igavus ju kimbutab, kui kogu elu piirdub pikka aega vaid ühe ruumiga. Kõige kurvem koht ongi see, kui nad aknapeal igatseval pilgul jälgivad väljas ringi lippavaid hoiukodu oma-pere kasse.”
Kuna Alaska ja Nurr on väga suured sõbrad ja harjunud koos elama, otsime me neile kodu, kus nad saaksid kokku jääda. Kõige parem, kui see kodu oleks maal, et nad saaksid ka väljas käia, sest neile kahele suurele söögisõbrale oleks vaja rohkem liikumist.

24.01.15 Alaska läks uude koju, kus ootas teda ees samasugune ebamaiselt valge kaunitar.

Lisa kommentaar