Turvakodu töödes ja tegemistes käivad ikka rõõm ja mure käsikäes. Alles hommikul saime rõõmustava sõnumi, mis pani meid kõiki pöidlaid hoidma ja juba praegu rõõmustama, kuid millest enne ei tahaks hõisata, kui asi kindel. Täna õhtul aga jõudis meieni midagi, mida mõistus keeldub uskumast. Midagi, millele ei suuda mõelda, ei taha mõelda, tahaks et see poleks tõsi, sest sellega seoses tunned lausa enda nahal füüsilist valu. Hingest rääkimata. Mäletate väikest Spy´d, uue nimega Mäksu? Erilise väljanägemisega kassipoega, kes välja ei näegi, sest tema silmad on saanud viga. “Usume imedesse”, ütles kliinik meile, sest neid ju ikka juhtub ja lootust oli, et ka Mäksu saab peale väikest ravi oma silmad tagasi.
Lootus suri- täna saime teada diagnoosi, et Mäksu silmad on välja torgatud… MIS INIMESED MEIE KESKEL ELAVAD- tahaks selle peale karjuda???
Mäksi räägib aga ka ise: “Täna käisin arstitädi juures ja silmadesse enam rohtu panema ei pea. Kurb on aga see, et nägema ma ka kunagi ei hakka, sest mul ei ole silmi (arsti ütluste kohaselt on need mul välja torgatud) L. Aga muidu olen rõõmus ja mänguhimuline, üritan sõbralikke suhteid luua suuuure kollase kodukassi Nemoga (see on hetkel minu kõige raskem ülesanne!) ning muudkui söön ja kasvan. Nurrumootori panin ka juba tööleJ.

Päikest teie tegemistesse,
Mäksu

Lisa kommentaar