Kui me 15.01 esimest korda Lounge 7-is kokku saime, juba siis käidi välja mõte, et midagi sellist peaks taas korraldama. Taas? Jah, just. Viimane turvakodu sõbralaat jäi aastasse 2009, sellele eelnevatel aastatel on saareloomade esindus müügilauaga väljas olnud aga ka rohkem, kui vaid kord aastas. Uus tulemine turvakodul, uus tulemine turvakodu sõbralaadal.

Tegime üleskutse inimestele, et vaid teie abiga on see võimalik. Ootasime peamiselt käsitööd ja neid toodi meile tõesti piisavalt- alates omavalmistatud isikupärastest kaartidest patjade-mänguloomade-riideesemeteni välja, rääkimata sokkidest-kinnastest-savinõudest ja lemmikloomadele vahvatest mänguasjadest. Valik oli lai!

Palusime ka ettevõtetelt toetust, et täita meie õnneloos. Enamus küsimusi sai positiivse vastuse ja see teeb ainult rõõmu- Saaremaal on loomasõbralikud ettevõtted!

Laada eelõhtuks oli enamus asju kokku kogutud. Kassikodu, hetkel privaatselt Härra Pantrile kuuluv sviit, sai meie staabiks, Triinu ja Edit toimetamas. Seal saime mahti “saagi” korra laiali jaotada ja süsteemi seada- see müüki, see õnneloosi, see kirbukanurka. Silme eest kirju, aga põues ärevus– see kõik annab meile, meie loomadele vahendid, lootuse, uue võimaluse. Tuleks homne juba rutem!

Ja homne tuli! Tublid Edit ja Daisi kas üldse magama said öösel- igatahes olid nemad juba enne valget taas tagasi kassikodus ja asjade transportimine võis alata. Aurigasse lisandus neile aga järjest enam ootusärevuses meeskonnaliikmeid-vabatahtlikke. Asjad paika sätitud, tuli sättida ka ennast- äratuntavateks turvakodu “asukateks” muutis meid must nöbinina ja pikad mustad vurrud. Esikassiks kujundas ennast Edit- tema suutis pähe võluda ka kõrvad ja karvad- igati tiitlit väärt!

Lausa märkamatult hakkas laat peale- ja etteruttavalt võib öelda, et ei lakanudki- huvitatuid inimesi jagus algusest lõpuni. Laadapäeva õnnestumisele aitas kaasa kindlasti juhtumisi samale päevale planeeritud Kogu Pere Päev, mis tõi Auriga kaubanduskeskusesse rahvast nii, et parkla jäi väikeseks- “nagu Põhja-Tallinn“, võis lugeda kellegi tabavat iseloomustust FB-s sel päeval toimunu kohta!

Jah- oli ostjaid, oli õnne loosijaid, oli annetajaid, hoiukodu pakkujaid, toetuse-sponsorluse pakkujaid. Oli rõõm näha inimesi, kes turvakodu tegemistele FB-s aktiivselt kaasa elavad, ka kohapeal. Häid soove ja innustust jagus neil jätkuvalt. Tänu teile püsis ka meie emotsioon kogu ürituse jooksul kõrgustes- saareloomad lähevad korda nii paljudele,  see on meie (paslik oleks öelda lausa meiteühine  asi, koos me suudame.

Aga mis me siis suutsime?

Kui päev numbritesse ümber panna, siis 774,02 EUR kogusime annetuste, ostu-müügi ja õnneloosiga raha, sellele lisaks osteti kohapeal annetustena loomadele toitu summas 208.90 EUR, seda kindlasti vilkale Daisile, kes Husse toodetega koha peale tuli ja selle inimestele nii lihtsaks tegi. Ei liialda, et tema käest ei pääsenud keegi, aga seda ainult heas mõttes! Aga veel- tekke, patju, madratseid, veel toitu ja vahendeid. See kõik on hea stardimaterjal, millega turvakodu taas tööle panna, ja seda väärtust numbritesse ümber panna ei anna- sellega käib kaasas emotsioon, lahkus, heatunne ja et see kõik on vastastikune. See on hindamatu!

Kuidas aga päev lõppes? Allakirjutanu lahkus enne lõppu. Seda suure kahjutundega, sest üritus oli alles täies hoos. Saiad ja koogid olid küll otsas, aga nt. õnneloosis veel mitu magusat auhinda loosimata. Ja Marge, kes tegelikult oli kodus haige- saabus just siis- toimuv ei lasknud tal isegi kodus rahulikult põdeda, sain temast aru… Kiirustasin mis ma kiirustasin, aga Aurigasse tagasi ma enam ei jõudnudki. Või noh- Auriga oli ju siiski paigas, laadal, ikka laadal oleks tahtnud veel osaleda. Seades sammud kassikodusse, oli heameel näha, et parkla oli autosid täis- kõik on veel kohal, jõudsin! Jõudsin muljetamiseks, veel emotsioonide jagamiseks, ka raha lugemiseks. Neid numberid kokku lüües oli imestus kõigi nägudel ja päeva võis lõplikult kordaläinuks lugeda. Elina lahkus- tema pisipiiga oli küll vast juba kärsitu ja seda arusaadavalt, kui emme ja söök on omavahel võrduses.

“Davai, lähme me ka!” ütles aga siis ka Kristi ja eks me läksimegi- Edit, Kristi, Daisi. Õue edasi jutustama! No ei saanud veel küll! Ikka veel mõtteid, ikka veel ideid! Kõik olid väsinud, aga emotsioonid toitsid!

Ja toidavad siiamaani!

/Merlin/

Pildid: Elina Roos

Lisa kommentaar